ALGUS
15.okt
Startides Liiga Tartu bussijamast, näeme täpselt ühesugused välja – erkrohelised joped, heledad matkapüksid ja tumedad poisipead. Bussis saadame veel papa Arvo soovitusel meili hr Navale, kes on Eesti aukonsul Nepaalis ja üksiti turismiburoo omanik. Arvo soovitab tema juurest kindlasti läbi käia, et saame nõu ja ehk mõne särasilmse poisi teele kaasa. Kohusetundest soetame sinimustvalge kommikarbi ja lubame ühendust vôtta. Tegelikult oleme otsustanud igatepidi ise hakkama saada ning kiri on vaid viisakusest. Sama kiire ja viisakas on ka vastus, et oleme igati teretulnud Nava büroost läbi astuma.
Amsterdamis teeme peaaegu õnnestunult oma elu esimese automaadi tshekini aga kuna meil on ka suured seljaktotid Tallinnast teele pandud, peame siiski kasutama transferdeski preili abi. Viimasel on ümber sõrme sinise pastakaga sõrmus joonistatud, selline südamega, nagu ise algkoolis tegime.
Amsterdamist Etihad Airiga Abu Dhabisse. Jõuame välja otsida kaasaostetud ajakirjad, valida eboxist välja filmid ning siis uinume praktiliselt kohe. 6 tundi on hea pikkusega lend. Kõrbelinnas vahetame terminali, joome hommikukohvi ja istume Kathmandu lennukile. Etihadi lennukites on Airnet, mis võimaldab sealt helistada. Sain sellest, kui Iraani õhuruumis saabus mu telefoni sms Küllilt, vaatasin ja siis suhtlesime nats mis oli esmakordne sarnane kogemus.
16.okt
Maandume Kathmandus pärastlõunal. Maailma katusele on jalutama saabunud hulgaliselt turise ja viisadega läheb tunnike. Terminalist väljudes ootab meid +25 kraadi ja naerul näoga poiss Potala Touris Homest, millest saab meie kodu järgnevateks päevadeks. Kathmandu ei erine esmapilgul mulle tuttavast Goast ja natuke erineb Liile tuttavast Dehlist, seega tüüpiline värvikirev Aasia linn tipptunnil arusaamatus suunas kulgeva liikluse, tänavaääres kükitavate inimeste ja prügiga palistatud jõeümbrusega. Lennujaama kõrval tossab hindutempel, kus saadedakse tuleriidal põletades taevastele radadele kadunukesi. Hotellipoiss osutab autoaknast golfiväljakule, kus küll mingit liikumist pole märgata ja peagi jõuame Thameli linnaossa, kuhu on mu meelst väga arukalt koondatud kõik, mis puudutab Nepaali suurimat sissetulekuaalikat – mäeturismi. Siin on hotellid ja külalisemajad, tänavate kaupa matkapoode ja büroosid, kust saab vajalikud load, soovi korral giidid või sherpad, lisaks annuse turgudest, templitest jms. Meil on kolmene tuba, palju suurem kui booking.com lehelt paistis – ventika, konditsioneeri ja varulülititega juhuks kui elekter peaks ära minema. Seda juhtub tihti.
Jalutame mõöda tänavaid, tõmbame mõnuga ninna õhtusi idamaiseid linnalõhnu, mis on rasvapirukate, viiruki jms segu ning sööme klassikalise nepaali õhturoa, mis koosneb riisist, kana ja aedvilja karrist, roheliselt läätsepastast, veel paarist asjast ja õunatükkidega jogurtist. Maitseme ka Everesti õlut kuigi me kumbki õllesõbrad pole. Aga vein on siin überkallis nagu Aasias ikka ja tegelikult oleme arvestades eelseisva matka koormust otsustanud üleüldse pigem ilma alkoholita olla. Kell 10 õhtul tundub, et võib juba magama minna. Net on hotellis tasuta ja kiire, vaatan FB ja siis loen Dagmari meili, mis muudab kõike….
Dagmar ja Liis startisid päev hiljem, et tulla Dehli kaudu Kathmandusse. Vahetult enne starti Tallinna lennujamast saab Dagmar sõbralt teate, mille algallkas on Aljazeera, et Nepaalis, sh Annapurna ringi trassil on ootamatu lumetorm muutnud matkaolud võimatuks ning vallandanud laviinid. Hukknud on 16 inimest ja kadunud enam kui 100. See on just täpselt koht kuhu meiegi minna kavatsesime ning kui oleksime nädal varem kohale lennanud, asuksime katastroofi keskpunktis.
Asume rahvusvahelisi uudistekanaleid kammima ja saame kinnitust, et asjad on halvasti. Saadame kodustele igaks juhuks sõnumid, et oleme turvaliselt ja vajume unne lootes et hommik on õhtust targem.
17.10
Ärkame kell 10 segaste tunnetega, Liis ja Dagmar peaksid saabuma kell 17, kui nad üldse lennukisse istusid. Otsime üles Nava büroo. Bossi pole kohal, ta saabub kella ühest. Enamvähem oleme hakanud aru saama, et meie unistuste palverännak ilmselt ei toimu, vähemalt mitte täies mahus ja otsustame koguda võimalikult palju infot Liisi ja Dagmari saabumise ajaks, et üheskoos otsustada, mida edasi teeme. Isiklikult mind kisub mägedesse üha vähem – uudised lähevad järjest rängemaks, hukkunute ja kadunute arv kasvab, avatud on weebileht matkajate nimede, rahvuse, viimase kontakti jms infoga, nimesid on juba üle 230, paljude taha on kirjutaud “safe”, st päästetud, kuid poolte taga on “unknown”. Ühtegi eestlast nimekirjas pole.
Räägime juttu poisiga büroost, kes soovitab meil valida mõne teise marssruudi, kuid siiski Annapurna suunal, kuna selle nägemise eesmärgil siia tulime – “it was in your mind”. Nava büroo saadab 2 päeva pärast grupi Annapurna baaslaagrisse, mis asub siinpool ahelikku ja on 1000 m madalam. Minemas on 7 malaislast koos 3 sherpa ja giidiga. Saaksime nendega liituda 640$ eest/per face. Meie planeeritud eelarve ületab see summa kõvasti kuid poiss ütleb, et tegemst on esialgse hinnaga ja Nava kindlasti pakub meile veel võimalusi.
Lähme ajaviiteks vaatama kuulsat Turburi väljakut – uhket platsi paljude templite, tuvide, munkade, palverändurite jm-ga. Minnes laseme vaatamata oma kogemustepagasile end ära rääkida rikshamehel, kohalejõudes saab 200st ruupiast 400 ja kõik klassika on jalle kordunud. Ronime keskplatsil treppidest ühe templi otsa ja imetleme ümbritsevat, sh kollastes ürpides maalitud nägudega hinduistlikke pühamehi, pundis naisi mantraid laulmas, tuvisid jne.
Tagasiminnes on Nava kohal, sümpaatme härra, kellele saame rääkida südamelt kõik oma mured alates esialgsete plaanide kokkuvarisemisest. Nava sooovitab külastada ABC (Annapurna Basecamp) ja pakub kaasa kogenud giidi ning lõpuks viib paketi ka paremasse kooskõlla meie eelarvga. Kõrvalruumis on Eesti saatkonna kabinet sinimustvalge lipuga ja THI pildiga, teeme koos paraadfoto ja lepime kokku õhtuse kohtumise kui D&L on saabunud. Paralleelselt meiega suhtleb ta oma giidide ja helikopteriga, kes üht nende gruppi kriisikoldest päästavad. See kõik tekitab kahetisi tundeid.
Suundume Liiga Ahvitemplisse, mis osutub uhkeks budistlikuks templiks kõrgel mael ja kuhu viib ca 1000 trepiastet. Seal on mõnus – keerutame palverattaid, imetleme vaateid ja pärdikukarja. Tore koht.
D&L jõuavad poole kuue ajal. Lappame kaardid lahti, võtame Everesti õlled, teeme esimese selfi ja hakkame arutama. Liis on seda reisi 6 a peas kandnud ja meist kõigist rohkem ette valmistunud ning tema pettumus on kindlasti kõige suurem, tahaks minna kasvõi poolele teele, et näha Manangi, kus on filmitud 7 a Tiibetis. Paraku jätkub häving üleval, hukkunuid on juba 30, teadmata kadunute andmebaas suureneb iga tunniga. Oleme Lliiga nagu müügimehed, alustame esialgsetest hindadest, lisame oma kalkulatsioonid eraldi minnes ja lõpuks jõuame Nava pakkumini ja tegelikult ei tea me ise ka juba ammu, mis oleks õige otsus. Reisi planeerides olime reisikirjadele, sõprade muljetele jma kogemustele toetudes otsustanud raudselt ise hakkama saada, meil on kaardid, supervarustus jne. Mingi lohutus on see, et Nepaal on üks maailma vaesemaid riike ning just iga teenuse ostmisega toetame kohalikke.
Lõpuks on otsus tehtud – lähme Nava grupiga. Täidame õhtul büroos paberid, saame lahti peaaegu kogu olemasolevast rahast ning järgm päev kohtume korraks meie giid Hariga, kelle kätesse oma segased pead ja kõhklevad kehad järgmiseks kaheks nädalaks usaldame.
Viimane öö hotellis on rahutu, me muudkui räägime ja siis suhtleme kodustega ja siis arutame jälle ja siis vaatame uudiseid ja igaüks jahvatab oma peas musti ja valgeid stsenaariume. Mineku poolt plussid – saame siiski matkata ja mägesid näha, milleks siia tulime, ABC tundub kirjelduste põhjal olevat imeilus, rajal on iga 1h tagant küla, meil on giid, kes hoolitseb söögi ja öömaja eest, saab kutsuda kopteri, ilmastikuolud siinpool ahelikku ei saa muutuda kiiresti ebastabiiseks. Miinused – Nepaali ilmajaam pole kuigi usaldusväärne, giidid aitasid väga palju ka inimesi üleval lumes kuid ka nemad pole kaugeltki kõikvõimsad, mäehaiguse hirm. Nava ja Hari tunduvad igati toredad ja usaldusväärsed kuid ei saa unustada, et me oleme neile siiski mitteväike teenimisvõimalus.
Öösel näen unes, et ootame Jussiga oma suureks üllatuseks veel üht last. Pisike punn kõhus juba liigutab käsi ja jalgu. Räägime teistele lastele ka ja näitame, eriti aktiivne tegelane. Ise oleme maru hämmingus aga hakkame vaikselt harjuma, kõik on nii realistlik… Ärgates haaran ipadi (tänan veelkord, et mul olemasoled) ja asun unenägude seletajaid lappama. Kolmest kohast loen – rasedus unes tähendab: pääsemist õnnetusest, tervise tulekut, paremat tervist. Tõstab tuju.
19.10
Varahommikul marsime kotid seljas 6.30 Hariga bussijaama, et sõita Pokharasse, kust algab teekond mäkke. Bussi kogunevad veel Liisi igatsetud 7 malaislast, paar kohalikku ja värvikas patsiga härra villases poolmantlis punaste plätude ning massiivsete hõbeehetega kes näeb välja nagu Cojko Mitic või Winnetou ja tundub eskortivat endast poole vanemat prantsuse daami. Reis läbi mägede luksuslikus konditsioneeriga bussis võib alata. Esialgsete plaanide kohaselt oleksime pidanud sõitma nats teises suunas, kotid kohaliku liinibussi katusel ja ise koos kanadega salongis aga on nagu on ja kohanemine on lõpuks intelligentsuse peamine tunnus.
Jõuame Pokharasse mis on 800 m kõrgusel järve ääres paiknev kohalikus mõistes kuurortlinnake, samas lõpppeatus paljudele Nepaalis rändajatele, mõnus hipipesa, kus puhatakse peale matku, nauditakse elava muusikaga tänavakohvikuid ja pikutatakse lummava mägedevaatega järve ääres. Üle eelmäestiku tumeda frondi paistavad pilvede vahelt nemad ise – majesteetlikud lumised tipud, üks ilusam kui teine. Hari peab meile hotellis loengu eelseisvatest päevadest, tutvustab rada ja võimalikke ohukohti, soovitab võtta kaasa matkakepid ning kotid võimalikult kergeks pakkida. Ta on väga väsinud kuna saabus just 21 päevaselt tripilt. Minu arvates näeb ta välja nagu Nepaali Georges Clooney aga Lii arust mitte. Igal juhul kamandame ta oma emainstikte rahuldades sööma ja magama, et homseks vormis olla.
TEEKOND ANNAPURNA BASECAMPi
20. Okt
2h veel bussiga mööda mägideid jas siis on aeg kotid selga võtta. Nagu ilmselt kõigil Nepaali radadel on ka siin alguses palju külakesi ja teemaju, rahvast liigub nii üles kui alla. Enamasti kasutatakse sherpasid – üks sherpa kannab ca 2-3 seljakotti korraga ehk siis ca 25 kg, kotid on ekspandritega kokku seotud ja sherpa kannab kandamt tegelt pealindi abil. Hari oli ka kunagi 2 aastat sherpa ja kandis kuni 45 kg, ütles, et selgroost lendasid diskid välja, nii raske oli aga turistid ostsid talle coca colat vahest ja siis sai jälle edasi. Nüüd on vastu võetud valitsuse otsus, et kandjate koorem ei tohi olla rohkem kui 25 kg.Just praegu mõödus meist kohalik vanaproua kandekorvis. Meie tassime ise.
35 miljonist nepaallasest elab 5 mln Kathmandus, väljaspool pealinna on enamus inimesi hõivatud põllumajandusega. Mingite mudelite järgi on tegemist maailma vaeseima riigiga kuid tegelikkuses on orud täis riisi, maisi ja sojaoapõlde, siin kasvab absoluutselt kõike – apelsine, banaane, õunu, mangosid, aedviljast rääkimata. Inimese esmased vajadused on kindlasti hästi täidetud ja enesetundest tulenev õnneindeks kõrge. Budiste on 10%, kristlasi 4, moslemeid 0,7 ja ülejäänud hinduistid. Minu küsimusele kui palju neil peres tav lapsi on, vastas üks giid – lapsi tehakse niikaua kuni sünnib poeg… Siis aitab. haridusega liiga palju vaeva ei nähta, tööd mis toidab, on vaja teha palju ja selleks pole kooli vaja. 37% riigi pindalast on Himaalaja mäestik.
Täna tõusime ca 1700 m peale ja just enna paduvihma saime väga lihtsa kuid armsa öömaja – vaatega orule. Kohe algas ka äike. Koos matkajatega jalutavad rajal muulad ja nende puhul tuleb alati jälgida, et möödudes jääd loomast mäe poole, muidu ta võib su alla nügida kuna on tugevam. Tempo on meil hea ja vaeva tuleb kõvasti näha, et oma kere siiski lõpuks 4100 m peale tassida. Karini matkakepid on abiks. Õhtusöögi tellime teemaja pidaja käest, võime kulutada kuni 4$ ja kuum vesi tee jaoks tuleb eraldi juurde osta. Meiega koos peatub väike venelaste grupp kes mediteerivad õhtul. Hari vaatab neid ja ütleb, et meditatsioon on nepaalis väga-väga kallis, ei saagi aru et mismõttes siis. Kella 20-ks oleme küpsed ja kerime magama.
21. Okt.
Ärkame 7.00 selle peale et meie katusetrrassil viivad venelased läbi hommikust meditatsiooni ja joogatundi. Täna tuleb ränk päev, 7 h puhast käiku ja 1100m tõusu 12km kohta. Peame jõudma Choripani külla, et homme varahommikul tõusta Poon Hillile vaatama päikesetõusul tippe. Teepeal saame kõvema vihma ja üleval on külm – aeg sulejoped välja otsida. Ostan külast värvikireva mütsi ja käpikud. Aklimatiseerumine käib kolmes järgus – paar ööd 2500 peal, siis 3500 ja edasi 4000. Kohale jõudes näitas korraks pilvede vahelt ennast Annapurna South. Mu vanad armsad matkasaapad näitavad esimesi lagunemise märke.
22.okt
Hommikul kappasime kottideta 4.45 Poon Hillile – 300 m tõusu pimedas pealampidega ja magava kehaga. Korra tegime samasugust asja Lottaga Hiinas kollastes mägedes – üleval oli kari fotograafe ja midagi vaateplatvormi sarnast. Näha Dhaulagiri ahelik koos tipuga 8167 ja Annapurnad. Ilus muidugi, päikestõus ja puha kuid arvestades päeva jätku oleks võinud ka vahele jätta. ilm oli megailus ja peale hommikusööki alustasime tõusu ABC suunas. kogu päeva saatid meid lumised tipud ja mitmes kohas avanesid imelised vaated. Minul oli erakordselt raske päev – lihtsalt füüsiliselt. Aga kolmas matkapäev ongi alati kõige raskem. Rajali liigub igasugu rahvast. 90% kasutavad kandjaid, üsna tavaline on noorem paar, kel endal väiksed kotid seljas ja siis kaks kandjat. Vanemaid inimesi on väga vähe, täna rääkisin prouaga, kes oli ka lumetormst päästetud ja Annapurna ringilt tagasi saadetud ja nüüd nad teevad väiksema ringi enne kojulendu. Lumi oli olnud rinnuni aga vaatamata rõõmsale meelele oli ta juhtunu suhtes napisõnaline, ütles vaid, et kui täna siin neid tippe näed, siis unustad kõik halva. Meie ööbimiskoht Tadaphani on stiilne mägikülake imeilusa vaatega kuna õhtu on selge, näeme loojangut mägedele ja maailma katuse tunne on juba täiega olemas. Siin on veel matkajaid, kes olid loobunud Annapurna ringist ja teinud sama valiku nagu meiegi. ABC rada peaks lahti olema kuid kui ülehomme peaks vihma sadama, siis ilmselt sinna ei saa. Teekonnal on 2h pikkune laviiniohtlik koht aga vahetame infot ja tõenäoliselt on ka Nepaali ilmajaam tähelepanelikum kui kunagi varem.
Nii hommikul, lõuna ajal kui õhtul tuleb Hari meie juurde menüüga ja siis peame söögid tellima. Liisil on kõige parem nina, ta oskab alati hästi valida. Aga hommikuks saab muidu kaerahelbeputru või omletti, lõunaks nuudleid või riisi muna või aedviljadega ja õhtuks Thal Bat või karri vms. Vahele vitsutame Snickersid, piparmündi lutsukaid, Dagmari kuivatatud kanaliha ja glükoosi tablette. Laagrisse jõudes langeme pildituna tunniks-paariks voodisse ja alles siis alustame õhtuseid tegevusi.
Dagmar nägi eile unes, et tema mees Indrek tõi koju karvase boamao ja Lii nägi kojusaabumist, kus omakorda tema Indrek põgenes kodust kuna Lii ei olnud piisavalt rõõmus saabudes. Peab jälle unenägudeseletajaid lappama hakkama, kui levisse jõuame.
23.okt
Lahkume 8 ajal laagrist ja laskume jõe äärde. Üleüldse on eriti kurnav siin edasi liikuda – pidevalt viib tee läbi sälkorgude nii tõusud kui langused on ülijärsud ja enamasti on tee nagu kivitrepp. Ilmselt on selle põhjuseks muutuvad ilmastikuolud. Aga meile tundub, et oluliselt raskem on mööda treppe ronida ja kindalsti tundub nii ka hobustele ja muuladele, kes nendel radadel koormaid veavad. Nii nagu Hari ütleb,et nüüd on 2h clime off, läheb tuju ära aga pääsu pole. Kahtlustan, et kõik kes Nepaalis jalutamisest räägivad, need kindalsti oma kotti ise pole tassinud. Sherpa maksab 25$ päev, söögikord teel 3-5$, ööbimiskoht 4$. Õlle hind kasvab koos kõrgusega. Praegu oleme 5$ vööndis. Põhiliselt joome vett, millesse tilgutame 5 tilka liitri kohta Sälu keemiapudelist, siis musta teed ja eilsest alates ka piparmündi teed. 2$ eest saab osta kannu kuuma vett igas kohas.
Igatahes keerasime täna lõunast suuremalt teelt orgu, mida mööda minnes 2 päeva pärast peame jõudma baaslaagrisse. Ilm püsib ilus ja loodame väga et sadama ei hakka.
Eile algas Nepaalis õded-vendade festival, mis kestab 5 päeva. Meie õhtuses peatuskohas Sinuwas toimus sel puhul kontsert etendus – mehed mängivad trumme, naised-lapsed laulavad ja keegi tantsib ka. Lõpuks võeti muidugi ka meid tantsima ja riputati lillepärjad kaela.
24.10
Läheneme ABC le ikka samas vaimus – üles ja alla, tasapisi võtame kõrgust. Üleeile olin mina vilets, eile oli Dagmaril raske ja täna oli Liisil keerulisem. ei tea, kas homme on Lii kord? Loodetavasti mitte. Vahetevahel viib tee meid džunglsse ja täna nägime suuri ahve 300 m kõrgusel ringi kargamas, tundusid jube ohtlikud. Mulle üldse need pühvlid ja hobused ja muulad ei meeldi, kes siin meiega rada jagavad, jooksen kohe Hari seljataha peitu.
Deurali baaslaager on 3200m kõrgusel ja magamiskohti napib. Meie platseerume keldrikorruse niiskes toakeses. Õhtul istume üleva söögitoas, siin on tore õhkkond – meie vastas istuvad Tsiilist pärit kaksikud, täiesti identsed plikad, kes on tulnud Aasiasse 6ks kuuks rändama, esimest korda matkamas ja muidugi kohe Himaalajasse! Lisaks on vabatahtlik ameeriklane Kristjan ja juustu vihkav itaallane Massimo, kellega on ülimalt lõbus. Kaks tüdrukut, keda juba mitmel päeval oleme näinud, osutuvad kreeklannadeks ja plaanivad ka homme ABC võtta. Pika laua taga söövad veel kandjad ja giidid. Õhkkond on meeleolukas, rahvusvaheline nagu maailmarändurite kokkutulek.
Hari keelas meil igasuguse napsutamise ja käskis võimalikult palju vedelikku tarbida. Liha ei tohi ka süüa. Siiski virutasime peale saabumist hinge alla korgitäie viskit, mis on igakordne kohale saabumise rituaal ja kannab nime “dr Ranniku soovitab”. Lii hoolitseb meie eest hästi.
Homne teekond tuleb lühike kuid esimesed 2h on laviiniohtlik piirkond. Ennustused on küll head ja kohalikud rahustavad meid.360 app
25.10
Ja nüüd siis see kõige tähtsam päev – tõus Annapurna Baaslaagrisse. Hommik oli imeilus, laviiniohtlikust piirkonnast kappasime kahesajaga läbi. Tänaseks on meil kõigil supervorm saabunud, igaühel oma tempo ja Hari meie hea karjasena rivi lõpus. Poolel teel on Machapuchare Base Camp, päike särab ja tähistame Massimo sünnipäeva süües tühjaks tema maiustuste koti, sünnipäevalaps saab Liisilt kingituseks südamekujulise helkuri – Terve Tartu.
Viimasel tõusul hakkab korraga sadama lund, õhk muutub jäiseks ja hetkega on soojades orgudes marssimisest saanud talvematk. Trambime lumes ja tõmbame kõik joped üksteise otsa selga. Annapurna Sanctuary on baaslaager, mis asub tippude keskel ja kust on alanud ekspeditsioonid nende maailma ühtede ohtlikeimate tippude võtmiseks, tänu laviinide rohkusele. Annapurna ühe tippu on jõutud vaid 109 korda. Siin on tippe kuhu kunagi ei ronita, nt Kalasaba, sest need on pühad. Annapurna ühelt laskudes hukkus laviini tõttu üks kuulsamaid alpiniste Anatoli Bukrejev ja siin asub ka tema mälestussammas, millele on kirjutatud “Mäed ei ole minu jaoks staadion kus ma oma ambitsioone rahuldan vaid katedraal kus praktiseerin oma religiooni. Bukrejev päästis palju elusid traagilisel Everesti ekspedistioonil kuid aaasta hiljem kaotas elu Annapurnalt taskudes.
Viime läbi kõik planeeritd rituaalid – palvelippude paigaldamine, Eesti lipu lehvitamine ja kondentspiimast lumejäätise valmistamine. Need mäed on ikka kirjeldamatult võimsad.
Peale õhtusööki lipsame korra naabervõõrastemajja sünnipäevapeole – jagasime kamba peale pudeli imehead punast veini ja taas on lõbus.
Kell 20.43 lamame soojad pesud seljas ja mütsid peas magamiskottidesse pakituna oma külmas toas ja lähme vapralt hommikule vastu, oodata on -10.
26.10
Täna saime teada,et inimvõimetel ei ole piire. Ärkame kell 6. Hommik on küll selge, kuid öösel on kõvasti sadanud. Baaslaager näeb välja nagu kaader Bondi filmist – salajane kõrgmäestikku peidetud keskus. 3-4 korrapärast peaaegu lumme mattunud siniste katustega hoonet üksikud päikesepaneelid katusel, siinseal tõuseb korstendest suitsu. Ümberringi 8000 m kõrgused tipud ja aegajalt kostab laviinide mürinat.
Matkajatele on magamiseks 4-8 kohalised toad, sherpad ja giidid ööbivad söögiruumis koikudel. Meie saame menüü järgi süüa tellida, nepaallased söövad alati tohutu hunniku riisi mingi taimse karri seguga, süüakse kätega ja imekiiresti. Kohe kui taldrik tühi, tuleb koht laua taga vabaks teha ja edasi saab istuda akende ääres naridel. See kehtib kõigi kohta.
Esimesed kaks tundi laskume lumes, rada on väga libe, peagi õpime jooksma allamäge, nagu sherpad. Meil on matkasaapad ja kepid abiks aga kandjad kihutavad libedate ketsidega tohutud koormad seljas, aru ei saa kuidas nad küll jaksavad. Üks paneb lausa paljajalu mööda lund, lihtsalt uskumatu.
Ja siis me muudkui laskume ja laskume 10 tundi järjest. Põlved valutavad ja higi voolab, algul on lumi, siis vihm ja lõpuks läheb selgeks. Hämardudes jõuame Sinuwasse kus ka varem oleme ööbinud, siin on kodune ja mõnus. Aga väsimus on suur. Liis ütles ükspäev et meie koormus on selline nagu sõidaks Tartu maratoni läbi ja nii iga jumala päev. Täna on siis seitsmes Tartu maraton järjest ja lisaks oleks nagu Elvast Tartusse ka pärast finishit sõitnud. Tavaliselt räägime õhtuti lugusid või itsitame niisama aga praegu on kell 20.30 ja mina olen ainus, kes veel ei und ei nohista.
27.10
Pikk hommik! Ärkame alles kell 8, imetleme vaadet ja mõnuleme hommikupäikese käes. Täna lahkume ABC orust ja laskume otsustavalt pokhara poole. Nn laskumine algab loomulikult 300 m tõusuga, millele järgneb 400m laskumist. Nepaali stiilis edasiliikumine tähendabki pidevat üles ja alla rühkimist. Lehvitame viimast korda Massimole ja Kristjanile, kes võtavad suuna Poon Hillile. Uued näod, kes juttu teevad, on ameeriklane ja austerlane, kelle Liis päevalõpuks jackassideks ristib. Vennikesed on läbinud Annapurna ringi vahetult peale katastoofi, sh leidnud lumest laiba, siis eksinud orgudega ja jõkke kukkunud ja magamiskoti kaotanud ja kindalsti ka karuverd joonud. Nad meeldivad väga iseendale ja heidavad januseid pilke võimaliku publiku järele.
Lõunaks jõuame paljukiidetud Hotspringide juurde, mis ongi tõeliselt toredad – kolm soojaveebasseini metsikult vahutava jõe ääres, keset džunglit. Vedeleme 2h, venitame vees lihaseid, vahime pilvi ja voolavat jõge, lihtsalt nii mõnus on.
On tekknud inimesi, kellega samas rütmis liigume ja alati rõõmsalt tervitame – ülipikk paarike Hollandist, malaislased ja nende kandjad. Basseini saabuvad ka jackassid ja californiast pärit Richard. viimane on ülitore vanahärra, kes meile ABC-s liustikuserval jutustas oma 5 aastat tagasi tärganud armastusest Nepaali ja Tiibeti vastu. Ta on siin seitsmendat korda, toetab 3 nepaallase õpinguid, on rajanud ökomaju jne jne. Arvan et ta on 70+ aga käinud Kailashi mäel ja tohutult matkanud.
Oleme matkaplaanist ees aga otsustame, et me siiski planeeritust varem regioonist ei lahku ja veedam järgmised päevad vähem edasi liikudes kohalikes külades.
28.10
Jalutame ca 1700m peal riisipõldude vahel ja naudime vaateid. Aegajalt jäävad teele mägikülad kogu oma kirevuses. Eelmäestikus on lihtsam ja lõbusam matkata, homme on viimane päev mägedes. Tänasesse laagripaika jõudes korraldame tõelise söõgi ja joogiorgia – 4 õlut+4gurung breadi+õhtusöögile lisaks 4 nn vene salatit. Viimane on hiljutine leid – kapsa, tomati, redise ja sibula salat valge kastmega. Ülimaitsev, eriti arvestades seda et värsket kraami kasvab igal sammul kuid söögikohtades seda väga ei pakuta.
Lii reisiraamatuks on Mourize Herzogi kirjutatud Annapurna, mis jutustab esimeset ekspeditsioonist 1950, mis üldse võeti ette üle 8000 m tipu vallutamseks. Me kõik oleme ka sündmustega kursis ja elame kaasa. Reisi lõpus hakkasid Herzogi baaslaagrid üha enam laatsarettidega sarnanema, kuna kôrgus ja külm tegid oma töö, pidevalt oli vaja külmunud liigestega jms-ga tegeda, nt tipus käinute jäsemeid peksti öö otsa köitega, et veri uuesti ringlema hakkaks. Meil jäsemeid ei ampulteerita kuid siiski kui algul sõime mäehaiguse kartuses hommikuti südameaspiriini ja C vitamiini siis nüüd neelan laskumisel valutama hakanud põlve pärast teist päeva diclofenakki ja Liis paneb hambavalu pärast vaheldumisi sama ja ibukat. Dagmar vihkab igasugust üles ronimist (homme on alustuseks 400m tõusu) ja mina laskumisi, kuna siis valutab põlv eriti. Liil ei ole erilisi kaebusi peale hommikuse peavalu ja kadunud hambaniidi.
29.10
Viimane täis matkapäev – hommikupoole üles ja pärast alla. Toredad on need külakesed, turiste pole eriti näha kuigi raja ääres pakutakse öömaju ja süüa. Ostame teeäärest käsitöömüüjatelt Hari heakskiidu saatel omale värvilised bashminad. Kurule jõudes muutub maastik golfiväljaku taoliseks pargiks ja siis viib jälle dzhunglitaolisesse metsa. Lõunase vihmasahmaka aja veedame söögikohas ja seal registreerime turismiameti putkas ka end nö mägedest välja. Peatume Dhampuses imearmsas rohelises hotellis, kust avaneb vaade lumistele ahelikele. Kõrvalkrundil käib päeval kell 15 kõvem pidu – noored on tulnud Pokharast väljasõidule, viskavad viina ja lihtsalt vihuvad muruplatsil tantsu jne. Hämardudes lahkub buss pidulistega ja külas lülitatakse elekter välja. Voolu saab jaopärast aga huvitav, et just alates kella 18- st kui on kottpime kuid inimesed veel ei maga, võetakse ka elekter ära… Saame teada veel nepaallaste kommetest – nad kunagi ei maitse toitu teise taldrikust ega puuduta asju jalgadega. Meie oleme nende reeglite vastu muidugi 100 korda eksinud aga lihtsalt ei teadnud varem. Kõige veidram on komme, et giidid ei söö kunagi enne turiste ja lihtsalt istuvad laua taga ja sõna otseses mõttes vaatavad sööjaid, ulatavd soola ja justkui hoiavad silma peal, et ikka kõik hästi oleks. Tekitab nats ebamugava tunde teades, et me kõik oleme ju samapalju käinud jne. Aga nii on.
30.10
Jöudsime linna, jätsime hüvasti Hariga,vôtsime kuuma dushi, pesime ja shoppasime.
Ajalooliselt oli Nepaal väikeste killustatud kuningriikide kogu, mis ühendati 1769 ja tekkis midagi ühtse riigi taolist. Kuni 1930 oli riigi nimi Gurkha kuningriik. Gurkha kuningas Burkha külast otsustas omal ajal, et Nepaal tuleb ühendada. Gurka sōjamehed on ülituntud ja tânaseni on nt ingluse armee koosseisus korkakurkasöduriteväeosad,kesvöitlevadntIraanisjaAfganistanis.Pmad ajad Kathmandu orule olid siis kui India ja Hiina vaheline kaubavahetus käis siitkaudu. Peale II maailmasõda ehitasid britid raudtee läbi Sikkimi, mis on otsepiir ja Nepaal jäi välja.
Kuni 1911 kûlastas Nepaali inglise kuningas, maha lasti 39 tiigrit, 18 ninasarvikut ja 4 karu.
Esimesed parlamendi valimised olid 1959 kuid 1960 tundus kuningale, et parlament on kka jama ja ta lasi köik arreeterrida ning taastas oma ainuvöimu
1990 mindi kuningavöimu vastu, et taastada demokraatia.
1991 taastati demokraatia. II koha valimistel sai nepaali ühendatud marksistlik lenininslik kommunistlik partei, kelle üks osa olid maoistid. Need omakorda leidsid, et valitsus on korrrumpeerunud ja kuulutasid välja rahva sōja 1996. See kestis 10 aastat ja nt annapurna matkajad pidid annetama ka maoistidele nii nagu täna koolidele. Maoistide konflikt kestis 10 aastat ja alles 2006 saavutati rahukokkulepped.
31.10
Pokhara jârve teisele küljele on egitatud Jaapani budistide pool Maailma Rahu Tempel ja sinna me 2h läbi metsa ja dzhungli ka ronisime. Stiilne koht koos ühe stiilse mungaga. Hiljem käisime tiibeti põgenike külas, kus prouad vaipasid kudusid ja meile oma kloostrit näitasid ja üleüldse oli seal tore, soetasime ka Liisiga palvehelmed ja mina juba tunnistasin üles, et hakkan vaikselt budismi kalduma. Hämaruses marssisime linna tagasi ja langesime taas kaubandusvõrgu küüsi.
MUJAL NEPAALIS
01.11
Hommikul kolisime odavamasse hotelli ja see on ilmselt rekord – maksame oma toa eest 10 dollarit nelja peale.
Marsime lâbi linna Hemja kloostri suunas, mis on ka budistlik klooster peamisel Mustangist pärit poistele. Tee on pikk ja poole peal hüppame Liiga kohalikku bussi, mis tundubki palju normaalsem viis siin liikumiseks.
Kloostris näeme midagi enneolematut- ca 30 uhkelt riietatud munka hakkavad kell 14 päeval tantsima. Saateks joristatakse kaht hiigelpasunat ja kolm punase kukeharjaga meest kōlistavad taldrikuid ja trummi. Kogu etendus toimub suurel betoonplatsil ümber lilleklumbi. Ümaral lilleklumbil on eestantsija ja ringis tema ümber siis teised. Tants kestab 2h, siis istuvad mungad maha ja nooremad poisid tassivad kohale tee ja küpsised. Peale seda jätkub tants. Lōppu ei jōua me ära oodata, läheme vaatama veel üht Tiibeti pōgenike küla, kus saab osta rasvapirukaid ja pōgeneda käsitöömüüjate eest. Tegelt pole siinne kaubandus pealetükkiv. Koju sôitmiseks litsume end vilunult kohalikku bussi ja edaspidi hakkamegi nii liikuma.
2.11
Minu suurpäev! Lähme Liiga nimelt varahommikul 6.30golfi mängima. Himalaya golfclub on üks maailma 10-st unikaalseimast golfiväljakust asudes kanjoni põhjas. Väljak on rajatud briti erukindrali poolt ja peamiselt mängivad seal endised gurkha sõdrid. Paar esimest rada on platool, edasi alla terrassidele ja kanjonisse. Hommikune piimjas udu haKkab kell 7 st hajuma ja kanjon avaneb kogu oma ilus. Ümber greenide on aiad väravatega, et lehmad ei pääseks pallirajale sittuma. 1 birdi, mõned bogid aga enqmasti tuleb lüüa kas 30m kõrgemlae platoole vôi astangult alla ca 120m. Elu elamus kindlasti.
Lõumast istume kohaliiku bussi ja soidame Besisahari suunas. Viimase otsa sõidame autokastis koos ameeriklannaga, kes on tulnd kathmandusse konverentsile ja nats nepaalis ringi vaatama.
Besisahar on mägedes asuv newarite külake, kus aeg on justkui seisma jäänud. Ammu ei ole nii ilusas ja müstilises kohas käinud. Newari rahvast on ca 1,1 milj inimest ja nad elavad Kathmandu orus siikandis. Newarid on suurepärased käsitöömeistrid ja nende esteetika mõju ulatub kuni Lhasani. Newarid on mongoliidsed ja nende päritolu ümbritseb müstika. Riitused – Perekonnaa atroloog annab lapsele avaliku ja salanime, riisisöötmine, poistel aetakse 3-7 aastaselt juuksed maha, anult üks tutt jääb. Kokkuleppeabielud toimuvad vahendajate abil ja selle aja määrab ka perekonna astroloog. Pulmas serveeritakse 84 traditsioonilist rooga.
Gurungid , kes tegid gurung breadi, on pärit Tiibetist.
Gurkha sõdurid5 km mäest üles kandes 25 kg kive traditsioonilises korvis – gurkha sõdurite katsed. India armees, Singapuri poitseijõud ja brunei sultani isiklikud ihukaitsjad. Nepaali inimese sissetulek on 1 nael päevas, gurkha sõdurid saavad 1000 naela kuus + briti armee eluaegne pension peale erruminekut, teenivad 16 aastat. Soovi korral saad briti kodanikuks
3.11
Jääme besisahari veel üheks ööks, nii pahe on see koht. Hommikl marsib meie Roosa Neljapäeva Hotelli ja Returani eest läbi rongkäik, mlle eesotsas mehed löövad trummi ja taldrikuid, ning naised kannavad tohutut hunnikut lillepärgasd ja salapärast andmit puuridval. Alanud n järjekordne hindude festival ja see seltskond käib päevaga läbi kõik küla templid, ehib need lilledega, õnnistab kodudest toodud toitu ja kärsatab viirukit. Noored peavad alumise hindutempli juures tantsupidu ja suurde katlasse pannakse jkeem 20 kana, hunnik riisi jms, et pärast koos piknikku pidada. Besisahar on üks armsamaid ja kummalisemaid külastid, mis peaks olema kohustuslikuks vaatamväärsusezks kõigili Nepaali väisajatele – siin on väga puhas, imearmsa peatänava äärde on koondunud kohvikud ja poed. Mulle väga meeldib nende stiil – majadel on vastu tänavat sissepoole avanevad ustepaarid ja kui need on lahti, paistab alumiselt korruselt pood või õmblustöökoda või kohvik. Tohutult armas ja hubane, märkasins arnast arhitektuuri juba Kathmandus. Keset peatänavat on väike hoone mille seinad paistavadläbi ja uks on koguaeg avatud ning seal musitseerivad õhtuti külamehed. Meie lõpetame õhtu Old Inni restoranis krralikult Thal bati süües.
4.11
Aega Kathmanduusse minna. Terve päev kulubki bussisõidule, kohale jõudmisele, hotelli otsimisele. Kella 16 ajal astumes sisse Nava büroosse. Neval on tohutult kiire nagu alati kuid ometi leiab ta seda ka meie jaoks. Kostitatakse õllega, saame tagasi bussipiletite raha ja kingiks t-särgid. Lisaks ootab hr suursaadik meid enda poole õhtusöögile!? Koguneme kell 18.30 ja meiega liituvad Nepaali matkama tulnud Mihkel ja Anne, kellega koos Iraanis käisin kunagi. Nava kodu asub elitaarses linnaosas ka kujutab endast 3-4 korruselist uhket kivimaja marmortreppide, perekonnapiltide ja pehmete diivanitega. Majaproua serveerib meile taas nepaali rahvusrooga Thal bati. Nava räägib Nepaali noorest demokraatiast, mis sai alguse allespärast 10-aastase kodusõja lõppemist 2006. Suurimaks mureks on tohutu hulga parteide tekkimine (ca 30 neist on valutsuses) ja kolm suuremat püüavad midagi konstitutsiooni taolist valmis tegema kuid poles eda siiani suutnd, mis on põhjustanud pahameelt rahva ja eriti moorte seas. Inimesed voolavad riigist välja – odava tööjõuna laheriikidsse ja Indiasse ning paremate võimalustega inimesed belgiasse, inglismaale jne. Me ikkagi ei suuda mõista, miks on nepaal vaene – siin on ressursse ja rahvast ja suurepäramne kliimao eti ei ole Kathmandu uhkeimast supermarketist isegi võimalik Nepaali komme lastele osta. neid lihtsalt ei ole seal.
Igatahs lõpetame reisi sarnaselt oma iidoliks saandud Moriz herzogiga – ka nemad lõpetasid ekspeditsioon sahhi vastuvõtuga, milleks nade rinevalt meist olid kogu aja kaasas tassi ud valgeid smokingeid.
5.11
Viimane päev. Veedame selle ülilahedas Kathmandus linnaosas Patanis peamiselt sealsel Turbani väljakul tutvudes templitega ja vaadates inimesi. turbani väljakul asuvad sõbralikult kõrvuti kümmekond templit, enamus neist rajatud 16.saj. Siit leiab Erinevaid Shiva templeid – nt kaubandus ja ärijumalatele, ühe kaunima kivist hindutempli kuhu meid küll sisse ei lasta, nn pesuköögi jms. Tiirutame tunde väljakul – loeme templite kohta, imetleme nende puu ja kivipitsist ornamente. Teeme tiiru ka ümber väljaku, käime Kuldtemplis lõpetuseks sööme lõuna katuserestoranis, kust avaneb suurepärane vaade kogu väljakule. Tagasi Thameli linnaossa, mida Lonely planet nimetab Kathmandu turismigetoks, sõidame osavalt linnaliinibussiga.
Võtame hotellist oma kotid ja suundume Liiga lennujaama. Selleks korraks kõik.
