Ei teagi, kui palju eestlasi on Dominikaanis aga igal juhul on siin tegusaid kaasmaalasi ja Jussi kooliõde Riin kutsub meid vaatama päris-päris Dominikaani, mis on hästi näha Haiti piiri lähedases külakeses Kite Boen Hombre surfcampis. Siit 3,5 h sõitu.
Teele jääb selle kandi reklaamituim vaatamisväärsus - 27 koske ja otsustame rahvuspargist läbi sõita. Infopunktis pole saba, avarad varjualused, ATV laenutus ja varustusevirnad annavad märku, et tavalistel aegadel suudetakse koskedega kostitada suuremaid rahvamasse (ilmselt eelkõige kruiisilaevad). Mulle kuidagi tundub, et olen juba kõiki maailma koskesid näinud, eriti neid kus tuleb kiivri ja vestiga 5m kõrguselt alla hüpata ja kiires voolus järgmisesse auku ujuda, seetõttu jään kohvikusse arvutiklahve klõbistama, teised suunduvad vapralt turismisektorit päästma. 1h pärast on sektor päästetud ja saame edasi tiksuda. Pühapäevane komandanditund on algamas ja teeäärest koristatakse toiduputkasid kokku. Igaks juhuks ostame kimbu banaane ja kaks taldrikutäit kärsatatud fastfoodi autosse – seapekk sidruni ja pipraga, ning kitseliha ribad sidruni ja pipraga. Teeäärsetes grillikohtades on kombeks üles riputada leti kohale kuuma päikese ja kärbeste kiuste kitserümp ja kõige toredam vaatepilt see just pole. Pesu kuivab aedadel, liiklus toimub igas suunas, loodusese ilmuvad nähtavale riisipõllud ja kaktused.
Surfcampi jõuame pimedas aga teine eestlanna Eva meil vastas, juhatab kätte toad mereäärses bungalos ja saame osa ka õhtusöögist, mille parimateks paladeks on meisterlikult küpsetatud kala ja loomaliha hautis.
Olme on siin põnev, voolu on 6-ks tunnis päevas, kogu magevesi tuuakse autoga kohale, wc töötab isevalamise süsteemis, interneti ühendus on ikkagi olemas.
Aga see kõik on kukepea võrreldes sellega, mida siin tegelikult pakutakse – Miky on surfikooli juhataja ja tema käe all saavad lohed lendama kõik maailma inimesed. Merevesi on turvaliselt madal ja laine leebe ning tuul koguaeg õigest suunast. Teami kuulub veel 3-4 paberitega instruktorit, kes on kohalikud poisid ja üksiti tegelevad ka kõige muu vajalikuga alates koristamisest ja lõpetades ehitamisega. Eva ütleb, et kuigi koht on metsik ja juhuslikud möödujad sinna tõesti ei sattu, siis klientide puudust neil tegelikult pole, aastaringselt saabub kohale rahvast nii USA-st kui Euroopast, käiakse isegi helikopteriga. Tasapisi on hakanud lahenema maaomanduse küsimus ja perspektiivis tahaks ecolodge edasi arendada ka mõningaste olmemugavuste suunas. Soovitame soojalt www.kitebuenhombre.net.
Lahekese ääres külatänaval kõlab hommikust õhtuni batchata, see on Dominikaani maapiirkondades sündinud natuke salsa taoline aga rütmikam muusika, mille järgi tihti ka tantsitakse lihtsate edasi-tagasi sammudega samal ajal sensuaalselt puusi ja keha liigutades. Väga ilus ja nakkav. Inimesed on üldse väga lahked ja lõbusad.
