Meie „laager“ asub ranna vaiksemas servas, külakeskusest eemal. Siin on kaks märkimisväärselt head asja lisaks päikesele ja merele: Heidy Ja Sven elavad kohe kõrval-shakis ja meie majade vahele jääb tenniseväljak. Seda võiks nimetada kariibi-stiilis väljakuks, nats konarlik asfalt, viltused seinad ja hommikuti kerge prahikiht öisest tuulest koos allakukkunud kookospähklitega aga suures plaanis oluliselt parem sellest, mille kunagi Heidyga Costa Ricas kalavõrgust korvpalliplatsile rajasime. Igal juhul saab mängida.
Täna hommikul leidsin hoovist veel ühe mängupartneri – 35a pereema Britney, kes töötab psühholoogina mingis suuremas motivatsiooni teamis ja kiidab taevani kaugtöö võimalust, mis laseb tal kahe väikese tütre ja abikaasaga USA-st eemal olla. Siin peatuvad nad juba mitmendat aastat. Küsisin, et kas ta varjab zoomi-koosolekute ajal oma backroundi ja ta ütles, et tema töö on õpetada inimestele aus olema iseenda, oma soovide ja tunnete vastu ning sellest tulenevalt ei ole nn feikimine õige. Siiski on neil toas neutraalne tühi sein, mis on tema töölaua taustaks:) Ta ei avalikusta oma asukohta, kuna USA-s kõik ei mõista praegu õigeks sellist eemalolekut. Miks nii, seda ma ei saanudki täpselt aru.
Teine põnev paarike on eakamad hollandlased, kes ostsid siia õulele ühe nn ridaelamuboksi 35 aastat tagasi, kunagi surfasid ise ka aga muidu käisid siin 2-3 korda aastas 3-4 nädalat korraga. Nüüd on on nad siin olnud juba 11 kuud järjest koroonapaos ja kavatsevad Euroopaasse naasta vbl märtsis. Tervis püsib hea ja liigesed kuulavad sõna aga haigestuda nad siin ei soovita - arstiabi on vilets ja ülikallis. Kui nt teed avarii, siis õmmeldakse kokku niipalju haavu, kui raha kaasas on.
Tavapärane mudel sarnastes majutusasutustes ongi see, et omanike äraolekul majandab nende elamist saarel kohalik ettevõte, üürib välja, hooldab ja valvab. Meie õuel on ca 20 sellist boksi.
Minu lemmikteema – prügi ja pakendimajanduses – olen juba tähendanud suurt tööpõldu. Plastkottide armastus ekvatoriaalses kliimas ületab igasuguse mõistlikuse piiri – nii on see Balil, Vietnamis, Kambodzas, Tais, Filipiinidel, Vanuatul jne. Muu eluolu tundub tagasihoidlik, meie mõistes isegi vaene, kohati räpane, aga puhaste kilekottide rullidest rebimine ja ülepakendamine on justkui mingi väärtuslik-rikkalik tegu. Iga poekese kassaleti otsas seisab poiss, kes su kraami 2-3 eseme kaupa kärmelt 2-kordsesse kilekotti pakib. See tava siin ilmselt pärineb USA-st, kus samamoodi tehakse. Me meenutame, et selliste kilekottide nn kasulik eluiga on 5-10 minutit, mille jooksul nad poest koju viiakse ja siis maailma prügikasti tagasi visatakse...
Mul on ikka oma võrgud (VÕRK) kaasas ja Juss on hakanud neid ka kasutama. Tegime naabritega poetiiru, ostsime enam-vähem samapalju asju ja tulemus on siin alla autokastis pildil näha – võrgud vs kohalik tavapärane pakendamine. Täitsa ära ehmatas meid kõiki.
