Siseneme Hispaaniasse Kataloonia kaudu. Piirikontrolli pole aga teeääres kontrollitakse mitmeid autosid. Leian kusagilt märkuse, et 48h enne riiki sisenemist tuleb täita FCS vorm. Leiame vormi ka aga peale kolmandat korda, kui oleme nõutud saabuva lennu numbri lahtrisse sisestanud oma autonumbri, jookseb süsteem ikka kokku ja siis otsustame, et F tähendab Fly, ehk lennukiga saabujatele. Tegelikult see vist päris nii pole aga kui sandarmid meid arreteerivad, saame näidata, et vähemalt proovisime.
Tuttavad pakuvad Besalu lähedal kodumajutusteenust, võtan Kairega ühendust ja selgub, et vabu tube on ja oleme täitsa oodatud. Järgmised kaks ööd ja päeva on reis rustikaalsesse elustiili, mille olemasolu tundub uskumatu.
Kaire ja James pidasid enam kui tosin aastat USA-s Seattles pagari- ja kondiitrikoda. Kõik küpsetised valmisid nende oma käetega, mis tähendas igapäevast kohaleolekut ja seotust. Tööd ei karda neist küll kumbki aga ühel hetkel sai selgeks, et vaja on tempot maha võtta ning 3,5 aastat tagasi tõmmati otsad kokku ja tuldi koos 5 aastase tütrekese Fridaga Hispaaniasse. James oli leidnud mägedes maja, et mitte öelda ajaloolise kompleksi, millest on saanud nende kodu ja taas ka töö. 400 aastat tagasi alguse saanud Mas Costa koosneb erinevates tiibadest, maja all on veinitegemise ruumid, säilinud on tuleasemed, vanad trepid, kivipõrandad ja puituksed, sisustuselemente igast ajast. Kõige lihtsamalt väljendudes on see vapustav.
Majaga tulid kaasa 2 eeslit, lisaks on jänes, koer, 5 kassi ja kanad. Toit nende laual pärineb oma aiast, kohalikult turult ja jahimeestelt. Teeme koos õhtusööki ja selle käigus saame eriti hästi aru, millise hoole ja armastusega saab valmistada iga pala ja timmida igat maitset, millega oma keret täita. Menüüs on Kaire tehtud metsseapraad kastmega, mina teen pepperonitat ja eelroaks on Jamesi supp, mida hakkan kodus ka tegema: keeda valged oad, valmista ise kanapuljong, kuumuta keevas vees 20 sekundit (mitte mingil juhul vähem ega rohkem) värskeid nõgeseid, haki need ja lisa puljongis ubadele. Serveeri riivitud parmesaniga. Magusaks teeb Kaire möödaminnes lehttaina põhjal küdoonia-piruka, mille koostises ka isetehtud martsipan Vana Tallinnaga. Taevalik.
Jõuame meenutada vanu Tartu aegu, arutleda elustiilide ja globaalse toidukaubanduse üle. Kaire räägib lõbusa loo vanadaamist, kes jõulude ajal ostis kokku kõik elavad lobsterid Seattli turult ja viis nad heategevuslikul vabastamise ees märgil Vaiksesse ookeani. Tegelikult on lobsterid pärit Mainist, Atlandi ookeanist, ega kasva Vaikses ookeanis, sinna sattumine tähendab pigem piinarikast lõppu...
Veel mõned kalatarkused - pühapäeval ei maksa kunagi restoranis kala tellida, kuna kalurid nädalavahetusel ei püüa ja reedene kala ei ole enam värske. Kõige targem on siin süüa sardiine, sest need on alati noored kalad, kelle sees on kõige vähem toksiine. Eriti kahtlane kraam on Vahemere teod ja karbid, kes kogu aeg kehast saastunud vett läbi filtreerivad jne.
Räägime huvitaval kombel palju ka oma vanematest ja päritolust ning lapsevanematena katsume aru saada miks see ikkagi nii on, et enamasti tahavad täiskasvanud peast pojad erineda oma isadest ja tütred oma emadest, Oma lapsi kasvatades anname me alati parima ja ilma kahtluseta on meie vanemad andnud meid kasvatades endast parima. Ometi oleme tundlikud eelmise põlvkonna käitusmismustrite suhtes ega suuda uskuda, et meie lapsed kunagi samamoodi tunnevad.
Katsume ka kuidagi kasulikud olla - mina lõikan Kairel juukseid ja Fridale tuka ning Juss tegeleb telefoni ja arvuti pilveteenustesse ühendamisega. Siis on aeg lahkuda. Aitäh, Moltes gràcies!
Kataloonia rändurid võivad Airbnb-st Mas Costa/Studi Apartmendi üles otsida või veelgi parem, minu käest Kaire otsekontakti küsida.
