Sõidame endiselt suurlinnadest mööda ja kasutame väiksemaid teid. Hispaania koroona seis on ärev aga järjest enam hakkab ka kohale jõudma, et siinne elustiil soosib igatepidi lähikontakte – inimesed on harjunud niimoodi suhtlema, turismipiirkondades elatutakse üritustest, pidudest kus haiguskolded on kiired tekkima. Lisaks põhjaeurooplastele saabuvad rahvuspühadeks Costa Blancale suurlinnade elanikud ja just nende voolu on raske peatada, eelmisel nädalavahetusel tegeles tuhandeid politseinikke sellega, et inimesed ei väljuks Madriidist aga mõned lipsasid ikka läbi.
Teeäärt palistavad apelsinisalud, hooaeg on just algamas. Märkame ka paari telkidest välihaiglat, üleüldse on igal väikesel teel Hospidali sildid.
Leiame üles tuttavad eestlased Valencia ja Alicante vahel asuvast väikelinnast Deniast, kes on siinkandis elanud 8 aastat ja kohe hakkavad head asjad järjest juhtuma. Yoko õpib ülikoolis I kursusel inglise keelt ja viitsib meile koos oma sõbraga õhtust linna tutvustada. Denia asub Alicante ja Valencia vahel, siin 320 päikselist päeva aastas ja ujuda saab novembriski. Maitseme mereande ja tapaseid, Vinho verde libiseb ka hästi. Silma torkavad maskidega mannekeenid vitriinides. Maskid muutuvad ikka ka reklaampinnaks ja sõnumikandjaks. Oleme arutanud, et kui meie lapsed suureks kasvavad, siis nad räägivad oma lastele, et “siis kui meie väiksesed olime, siis käidi reisimas – sõideti lennujaama või sadamasse ja mindi kaugetesse kohtadesse. Ja vanasti ei kandnud inimesed maske”.
Pereisa Mati on restoraniäris ja saabub hilja. Tema praegune restoran SMAK asub siit 50 km kaugusel Alteas. Piirkonnas on üle 2000 söögikoha, turistide puudus teeb elu keeruliseks. Mati on käivitanud ja parendanud erinevaid kohti. SMAKi saamislugu on selline, et tekkis kamp skandinaavlasi, kes alati ilmusid sööma sinna kus ta parasjagu tegutses ja päeva lõpuks tegid ettepaneku teha koos restoran, kus ta kohal püsiks. Koht on tõesti stiilne, toit imemaitsev. Samas hakkab väike rahutus tekkima – käivitada on lahe aga tegelikult võiks juba uusi väljakutseid tulla. Mati lugusid kohalikust restoranimaailmast ja siinsest elust võime lõpmatuseni kuulata, ta peaks tõesti kirjutama raamatu.
Ülejäänud pere kolis kooli tõttu sel aastal Tartusse. Arutame, et Tartus pole head kalarestorani ja tapasekohti võiks olla ja üleüldse võiks Mati meiega tagasiteel kodumaale liituda – autos meil ruumi on ja tippkoka kõige olulisem varustus, nugade komplekt, ning paar kohvrit mahub hästi pardale.
Yokole plaan sobib – tema sõbrad on siin ja kes siis ei tahaks selles vanuses iseseisvalt elada.
