Keerame sisemaale ja võtame suuna Granadale. Andaluusia ulatub Vahemerest Atlandini ja on värvikas nii rannikul kui sisemaal – Sierra Nevada orud on täis maalilisi oliivipuude ja viinamarjade põlde, vähem tuttavate võradega puud on ilmselt mandlid. Pimedas öömaja otsides sattume mägedes La Santa kloostrisse ja hommikuvalguses saan aru, et et see on üks palverännaku teede alguspunkte – 670 km pikk Camino Eulaliense algab siit. Tundub igati sümboolne – kaks aastat tagasi täpselt samal ajal alustasime Terhhiga oma 300 km-st palverännakut Portost Santiagosse. Kuigi meil oli usuasjadega samavähe tegemist nagu enamusel meievanustel Eestis, astusime hommikuti alati mõnest teeäärsest kabelist või kirikust läbi, tundus hea algus palverännaku matkapäevale. Üritan ka täna kohalikku mauri-stiilis kirikusse ikoone vaatama tormata aga Juss tõmbab mu kotirihmast tagasi ja ütleb, et kirikud ja palvelad on viirusepesad. Samal põhjusel pean ka maailmakuulsat kaunitari Alhambra paleed Granadas telefonist vaatama. Aga see on meil selline reis.
Mägede vahel köidab pilku veidra arhitektuuriga külake Purunella, mille nimi kõlab nagu Alberobella (Itaalia trullide linnake) ja kuhu ka sisse keerame. Purunella on 3000 aastat tagasi alguse saanud asustuspaik, kus majad on kaevatud koobastesse. Uuematel majadel on küll fassaad kividest laotud aga kaljunukkidest paistab välja nii antenne kui korstnaid. Teeme koobasküla peatänaval lõuna ja nagu juba teame, pole siin kellelgi kunagi eriti kiire ning toitu oodates jõuab 20 lk raamatut lugeda ja 2 klaasi veini ära juua. Hispaanias on kahe klaasi veini pealt juhtimine lubatud. Pranstusmaal on ka ja prantslastel on veel lisaklausel – kui sind kihutamise või natuke suurema koguse pealt arreteeritakse, siis võid viidata äsja juhtunud segadusele või hingepiinadele armusasjades ning üldiselt pääsed koju haavu lakkuma, see on politsei jaoks mõistetav põhjus.
Meie sisemaa sihtkohaks on küla nimega Fuente Vaqueros. Jussi isa oli 1987 Granada ülikoolis õppejõuks ja siia tulles sai ta ühe lapse kaasa võtta ja nii elas ja õppis Juss 6.klassis Fuente Vaqueroses, mis on pisike küla linnast 10 km eemal. Küla kesklplatsi troonib endiselt kodumaja ees kuulsa poeedi Frederico Carcia Lorca kuju, kelle luuletust “Campanas de Cordoba” (Cordoba kiriku kellad) kuuleme me igal aastal kodusel jõulupeol Jussi esituses. Juss räägib et kunagi siia saabudes oli nii hämmastav, et kõigil olid välismaa jalgrattad – meil olid sellel ajal naiste ja meeste rattad ning mõnel kokkupandav Desna 2. Küla lähedal oli 70.ndatel plahvatanud väetisetehas ja seepärast oli eakaaslaste hulgas palju kurva saatusega lapsi ratastoolides jne. Täna särab päike ja jäätisekohviku pidaja ei mäleta küll Jussi kuid räägib muutunud aegadest – põllumajandus on taandunud, paplisalusid istutatakse endiselt ja koolimaja on renoveeritud. Juss mäletab veel, et siit lahkudes oli lennuk üle müüdud ja ta sai lennata Moskvasse piloodikabiinis.
Meie liugleme õhtupäikeses rannikule Malaga suunas.
