Esmakordselt saabusime päikeserannikule Jussiga 22 aastat tagasi, rentisime pisikese Ford KA, ööbisime telgis sildade all, päevamenüüs olid 1 arbuus ja 1,5 l Coca Cola.
Järgmised retked olid seoses tennisega – kõik sai alguse Heidyst, kes kutsus mind 2007 Reval Ladies tenniselaagrisse, mis oli naiste variant legendaarsetest Sõõruka XO klubi Hispaania turniiridest. Tulin vaatama ja osalema eesmärgiga teha ka Tartu naistele siin laagreid. Nii ka läks – 4 aastat järjest käisime Hispaanias, mängisime Elvirias Don Carlose klubis turniiri, külastasime Gibraltarit, veetsime päevakese Tarifal, osalesime maailmakuulsatel Nikki Beachi pidudel. Ford KA asendus Porschega, millega sõitsime mängude vaheajal apteeki toidulisandeid hankima. Üritasime sel aastal Maarjaga laagri traditsiooni elustada aga koroona muutis kõike.
Sel korral peatume Las Chapases, kus 2014-st aastast on tegutsenud Eesti kool Hispaanias, mis on pakkunud tänuväärset laste koolitamise võimalust eestlasetele, kes on ennast alaliselt või ajutiselt Marabella piirkonnaga sidunud. Hetkel on koolis küll ainult 4-5 last. Juss veab ninaga tuult ja käib rannas lohetamas, mina otsin üles Angela, et tennist mängida. Tänu Anksule liitun WhatsApp grupiga Mixin los Monteros, mida korraldab keevavereline Kolumbia päritolu Elizaveta ning kus saab hommikupoolikul segapaari mängida. Taas saab kinnitust, et tennise ümber on ainult toredad inimesed – 2 tundi väljakul annab nii koormuse kui emotsiooni.
Angela mees Tom veab vägevat projekti – teisele poole Malagat 35 min autosõidu kaugusele mägedesse tuleb maailmaklaasi SPA-hotell-retriidikeskus. Viimati kohtusin Tomiga juhuslikult 3 aastat tagasi Tais, kus ta käis tutvumas sarnaste superhotellidega (Wellness Sanctuary and Holistic Spa Resort), kus ei pakuta lihtsalt toitu ja aset vaid igakülgset hoolitsust keha ja vaimu eest. Juba tookord tundus sarnane kontseptsioon väga inspireeriv – inimesed on huvitatud pikemast kvaliteetsest elueast ja järjest rohkem valmis investeerima iseendasse. Nendes kohtades ei müüda alkolholi ega õõtsuta diskoteegis vaid puhastatakse keha ja meeli ning täidetakse neid parima kütusega.
Koht on tõesti võimas – pealpool pilvi, vaikne ja hingematvate vaadetega. Olemasolevast hotellist säilib väike osa ja projekteerijate filmilõigult näeme loodusesse integreeritud tube, joogasaale, basseine jms. Matkame pisut ringi ja saame veelgi rohkem aimu ja ettekujutust koha unikaalsusest ja võimalustest. Tavalisest bookingdotcomist te seda hotelli ei leia kuid hea õnne korral võite siia siiski nt 3 aasta pärast sattuda. Stay tuned.
Laskume alla Malaga vanalinna. Tom on meile hea kiire tap-in (golfarite keeles „lihtne lähilöök“) marssruudi ette joonistanud ja nii alustame tapastega El Pimpi baaris (mille peal asuvat Antonia Banderase penthouse), jalutame peatänaval, piilume katedraali, külastame turgu ja lõpetame 1840 aastast tegutsevas Antiqua Casa de Guardias, kus pakutakse kangestatud veine otse vaatidest ja arve kirjutatakse kriidiga baariletile (tundub öko). Esimene ja viimane koht on legendaarseimad Malagas ja enne viiruse aegu ulatusid järjekorrad neis kaugele tänavatele.
