Sõidame mööda rannikut Atlandi suunas. Tarifa on mandri Euroopa lõunapoolseim punkt ja sealt pidi võimalusel algama ka meie teekond Aafrikasse, laev Tangerisse sõidab alla tunni. Seekord jääb Marokosse minek ära – lubatud on ainult kaubaveod, isegi kui sinna saab, siis tagasi ilmselt mitte. Parem mitte ronida. Surfarite Meka Tarifa legendaarsed rannad on täna tühjad mis tühjad. Paar elupõlist maani rastapatsidega guru ja mõned koerad hulguvad ringi. Maailma kõige toredam rannabaar Spin Out on traadist aia sisse mässitud. Sõidame veel järgmisesse külla Playa de Polonja. Atlandi lained on kaunid ja suured aga küla on kurb ja inimesed kuidagi sünged. Üritame mingit majutust leida või süüa aga peale altkulmu pilkude ja tärisevate autosignaalide otsustame lahkuda. Tegelikult on inimeste masendus mõistetav – kui pole turiste, pole ka tööd ja see ajab kindlasti juhtme kokku.
Pöörame sisse järgmisesse külasse Zahara, kus paistab kaardi järgi ka paar avatud majutusasutust olema. Mereäärne kalakas on lahti - kuna on kolmapäev, siis võib mereande tellida ja kalmaarirõngad maitsevad küll. Siinkohal reklaamipaus Mati soovitatud elumuutvale kokaraamatule, mille temalt kaasa nuiasime ja nüüd suurima lõbuga loeme: Avameelselt köögist, Anthony Bourdain.
Juss saab koosolekut pidada ja mina otsin majutust. Siiani pole meile mingeid hotellide supersoodustusi silma hakanud aga nüüd – voilà - 360 eurone öömaja saadaval soodushinnaga 41 eurot. Tahaks näha. Broneerime ja saame puhkeküla servas kokku agendiga, kes meid kohale juhatab. 60m2 korter asub araabia stiilis kompleksis, vaade rõdult pole küll merele aga kohinat on kuulda. Akende avanedes hakkab kloorilõhn hajuma (ilmselt poel siin ammu elatud) ja oleme kui Annelinnas aga kõik ümberkaudsed aknad on tumedad. Maaalune parkla on tühi ja korterisse mahuks 6 inimest. Boonuseks on suurepärane rand, matkame pikema ringi ja ronime kaljunukile majaka juurde. Tagasiteel sattume mäenõlval eksklusiivsemasse eramute rajooni – siin on tõeliselt mastaapsed kinnisvaraarendused erinevates stiilides, kohati lausa müstilised arhitektuurilised lahendused vaadetega ookeanile. Hoolitsetud aiad, tohutud klaasterrassid, infinity basseinid, skulptuuridega ehitud sissepääsud… Sarnaseid kolossaalseid villasid nägime viimati LAV-is Pinnacle Poitni kaljusel ookeaniäärsel golfiväljakul. Seal pärisin, et kes nendes majades ikkagi elab ja saime teada, et tegelikult seal ei elatagi, käiakse 2-3 korda aastas ja omanikel on selliseid kinnistuid üle terve maakera rohkem kui üks, kaks või kolm.
Kas on turvaline? Lood Hispaania pikanäpumeestest, kes parklates vahetult enne teie lahkumist rendiauto tühjaks teevad või randades ja golfiväljakutel põõsastes passivad ning kotte tühjendavad, on tuttavad paljudele. Arutleme, kas taskuvargad võivad praegusel võimalustevaesel ajal eriti meeleheitel olla. Mina olen harjunud oma läpakaga seljakotti niikuinii koguaeg kaasas tassima ja hotellides seife kasutama aga nüüd on mõned uued kombed lisandunud – klõpsutan autoukse lukku kui Juss tankima läheb, eelistame suletud või turvatud parklaga öömaju ja me ei käi suurtes linnades, poodides ega rahvarohketes kohtades. Kuidagi arvame, et kui vanasti olid sa üks 1000-st võimalikust ohvrist, siis täna oled üks 10-st. Samas koguaeg karta ka ei jõua ja loodame ikka parimat.
