Peatume Hispaanias linnas nimega Jerez – just siin tehakse šerrit, ehk kangestatud veini, mis kõlbab nii aperatiiviks kui magustoidu kõrvale timmida. Reedeõhtune vihmajärgne vanalinn on tühi aga ikkagi väga ilus – karusell keskplatsil, kindlusemüürid ja armsad apelsinipuude ja kohvikutega suuremad tänavad ning kitsukesed käänlevad kõrvaltänavad viivad mööda kirikutest ja söögikohtadest, muusikakooli laulvatest akendest, poekestest ja rippuva pesuga rõdudest. Laupäeva hommikul on linn korraga rahvast täis ja taaskord tundub, et hispaanlased armastavad kokku tulemist ja koos olemist, nad lihtsalt ei suuda üksi maal kodus olla ning puhkepäevadel minnakse ikka kuurortisse või vähemalt linna.
Golfhäfteti kaart kamandab meid linnast välja Montecastillo väljakule mis igal muul juhul jääks meie eelarvest välja aga koroona ajal pakub ülisoodsat mänguringi koos tasuta majutusega. Huvitav, et nad ikka jaksavad selliseid kohti veel hooldada ja lahti hoida, mängijaid on tõesti hõredalt. Hommikul ärkame naljaka undamise peale: viuu-viuuu-viuu ja selgub, et me oleme kuulsa Jerezi ringraja ääres. Ma ei ole kunagi päris ringrada näinud, meenub ainult ühe sõbranna jutt kes mingitel asjaoludel oli sattunud hinnalise piletiga Monte Carlos VIP loozhi ja pärast tunnistas, et tegelikult ta ei näinud ühtegi autot, need sõitsid niiii kiiresti mööda:) Shampust sai juua ja undamist oli ka kõvasti ka aga autosid küll silm ei fikseerinud... Ka meie ei näe Jerezi ringrajal autosid, üritame küll kahest väravast sisse tungida aga sõbralikud turvamehed ütlevad, et koroona tõttu inimesi tribüünidele ei lasta.
Võtame suuna Portugali poole. Oleme teel olnud 20 päeva ja läbinud 6500 km kui jõuame Algarvesse, mis oli ka üheks reisi sihtkohaks. Oleme Portugalis käinud koos ja eraldi rattamatkal ja surfivõistlustel ja palverännakul ja autoreisil ja golfamas jne. Esimesel reisil aastate eest sattusime Lissabonis eriti osavate taskuvaraste ohvriks, lisaks mässasime katkise autoga ja üldse oli kõik valesti, aga hilisematel taaskohtumistel on Portugal järjest rohkem hakanud hinge pugema ja armsaks saama, vbl pidi lihtsalt kõik halb alguses ära juhtuma. Portugalil on üks vanimaid muutumatuna püsinud rahvusriigi piire Euroopas (800 aastat), kitsuke riba Pürenee poolsaarel on olnud lisaks uhkele iseseisvusele koduks maadeavastajatele ja ränduritele, siin on palju eriilmelist loodust, kuidagi avaldab muljet. Lisaks valitseb siin minuarust eriliselt muretu ja pingevaba õhustik – kõik ei ole just klants aga inimesed on avatud ja pigem lahked. Ilm on ka meie vastu lahke, esimeses piirilinnakeses Monte Gordos lähme merd kaema ja jääme 2 tunniks päikese kätte vedelema. Maskide kandmine ei ole siin kohustuslik aga otsustame rahvarohketes kohtades ikkagi ette panna. On tekkinud harjumus panna mask hommikuti käevarrele, nagu kell, siis on alati võtta.
Portugaallased armastavad väga viisakust, see on neil kaasasündinud komme, et uusi tuttavaid kutsutakse eesnimega ja koos vastava tiitliga. Teen Jussile ettepaneku, et hakkan armsat abikaasat nüüd kutsuma igapäevaselt Senhor Juhan ja tema siis peaks mind kutsuma Donna Eva. Juss arvab sellepeale, et ta vist isegi hakkab mind kutsuma Primadonna Eva! Claro, obrigada!
