Sagrese neem on Portugali ja kogu Euroopa mandri edelapoolseim tipp, mida sageli nimetatakse ka maailma lõpuks. Sellistes maailma lõppudes käimine, kus ooken kohtub mandriga ja edasi on vaid mäslev meri, tekitab minus alati suurt erutust. Kui mõnes kohas vajub mandrilava justkui vaikselt ohates isegi sujuvalt vette siis siinne maa ja vee kohtumispaik on platoo, mille servaks 60-70m kõrgused püstloodis langevad kaljuseinad, mida mürisev ookean tasapisi negatiivseks uuristab. Kohati on kaljude vahelistesse abajatesse tekkinud kitsukesed liivarannad, kus ilus pikk sissetulev laine on suurepärane koht lainelauduritele ja neid siin tõepoolest jätkub.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada vaid hoopis kalameestest, kes õngitsevad kaljudel. Midagi nii pöörast ei ole ma varem näinud – seistes kõige viimastes nurgakestes, vaevalt 30 cm kaljuservast loobivad nad pikki õngesid vahutavasse kuristikku, osad on justkui põhjaõnged, osad korkõnged. Viuh ja viuh vuhisevad mingite haisvate ussikeste või mini-kaheksajalgadega tamiilid sügavikku ja üle serva koogutades asutakse neid tagasi kerima. See näeb nii ohtlik välja, tahaks lähemale minna ja öelda, et poisid-poisid, kas ema teile kodus ei rääkinud, et kalju serva peal ei ole vaja turnida… Kalureid on palju ja igal kaljuserval, kust mööda matkame, on jalgrada, selle kõrval hoiatussiltidega ääris ja teiselpool äärist ning kaljuserva vahel kalurid, nu kak? Õhtupoole hakkame juba aru saama, millal saak otsas on – tuli nii kala kui kaheksajalgu aga liiga lähedale vaatama minna ikkagi ei julgenud, nii serva peal olid nad.
Üheks majutusvõimaluseks Portugalis on pousada, see on riiklikult toetatud maahotellide kett, kus pakutake kohalike traditsioonide alusel süüa ja öömaja. Pousada’d asuvad tavaliselt maalilistes kohtades, kindlustes, kloostrites või ajaloolistes hoonetes, neis on vähe tube, hea teenindus ja eriline atmosfäär. Üks selline on ka Sagreses uhkelt vaatamas St Vincenti neemele aga külastajate puudusel näib kurvavõitu. Kunagi võiks teha pousada’de tuuri üle terve Portugali, tundub huvitav.
Meie baas on merevaatega katusetoake vanalinnas ja siit suundume pimeduse saabudes ehk siis kell 19 järjekordsele sardiinijalhile. Juss on Hispaaniasse saabumisest alates unistanud värskelt grillitud sardiinide söömisest aga poest me pole neid leidnud ja paar korda on deep fried pakutud. Meie toakese perenaine soovitab 2km eemal asuvat söögikohta. Linnake on pime ja inimtühi aga marsime siiski otsustavalt näidatud suunas. Kohale jõudes leiamegi viimase tänava otsast lagendiku servast söögikoha, kus alustuseks tuleb tunnike õues järjekorras oodata. Inimesed paigutatakse laudadesse kahekaupa ja istuda tohib kõrvuti, näoga järgmise laua selgade poole, nagu bussis. Sardiinid on otsas aga saame värskest kalast ise valida merikuradi, meriahvena, makrelle ja veel 2 tegelast, mis grillituna koos salati ja friikatega kiirelt saabuvad ning superhästi maitsevad.
Autosuvilad on meil ka igapäevaselt fookuses ja tagasiteel püüab pilku hollandlaste variant kus vedavaks pooleks on Trabant ja elamiseks suurte akendega paljuliubav haagis:)
