Imekaunis Valgerannas tibab vihma, kitsuke männimetsa alune tee on kaetud erkkollaste lehtedega, 14 kraadi, tuuline. Stardime Pärnust eesmärgiga jõuda Klaipedasse. Viirusepiirangud Lätis lubavad transiiti 12 tunni jooksul ja seepärast me lõunanaabrite juures pikemalt ei peatu, Klaipeda termomeeter pakub +23. Ringihulkumine on kujunenud osaks meie elumustrist ja viimase paarikümne aasta jooksul pole me nii kaua, kui 8 kuud järjest, kodus püsinud. Inimõiguseks kujunenud internet ja iseseisvad lapsed on võimaldanud novembri lähenedes kontori sisse seada pea ükskõik millises maailma nurgas ja töötamine sellisel kombel on efektiivsem ja stressivabam. Ühest küljest tundub tänane olukord, kus koroona hirmusüstal igal hommikul kogu maailmale veeni lüüakse, järjest ebaloogilisem aga teisest küljest millegipärast lendama ei kisu ja liiga kaugele ei taha ka minna…. Niisiis autoga, võimalikeks sihtkohtadeks Sitsiilia, Portugal ja vbl ka Maroko (kui mujal liiga külmaks läheb:). 15 aastat tagasi sõitsime lastega Itaaliasse võistlustele, bussikese lakke oli kleebitud läpakas multikate vaatamiseks, uksesahtel täidetud lakkamatult lapatavate teedekaartidega, riidekotid, toidukotid ning surfivarustus täitsid kogu ülejäänud ruumi. Täna on õige lihtne minna - telefon näitab teed, ilma, öömaja, kohvikut, maksab arveid, mängib podcaste. Asjadevabamat elu oleme ammu harjutanud, natuke spordivarustust sai küll kulude kokkuhoiu eesmärgil pagasnikusse tõstetud. Silmist ei tohi lasta läpakat ja juhtmekotti.
