Eksiilis elades asenduvad sellised mõnusad seltskondlikud tegevused nagu naisteõhtud ja meestekad, peretalgud, õhtused jalutuskäigud sõpradega jne muude väikeste päevaste seiklustega. Kuni liikumiskeeldu pole, veedame ikka osa päevast väljas, kella 18-ni on valge ja ilmad jälle ilusad. Täna voltisime lõunast rattad autosse ja läksime kalurikülla Salemasse, kust eelmine kord autoga mööda rannikut edasi ei pääsenud. Mõne aja pärast rannakaljule tõustes selgus, et tegelikult oleks pidanud ka rattad maha jätma ja matkasaapad jalga panema. Elu on muidugi näidanud, et igasuguste koskede ja templite ja koobaste radadel saab väga edukalt ka plätatega käia ja nii mõtlesime, et kui see rada veel kitsamaks läheb, siis võime ju natuke ratast tassida ka, küll varsti jälle sõita saab. Sõiduks ei läinudki aga ratastega turnimist kroonis tunni pärast pärast suurepärane võit – leidsime oma ranna. Meie rand on 100 sammu lai, inimtühi, seal on lumivalge liiv ja suur auguga kivi, kust lained läbi loksuvad. Tõusu ajal on kaljused küljed läbipääsmatud aga vesi jätab alles kuiva liivariba lesimiseks. Rattad saab parkida üles kaljulnukile, all on väike koopake vihma puhuks, veel üks suurem kivi, mille taga saab nähtamatult päevitada jne. Luks värk, tulge külla! Levi meie rannas ei ole ja seepärast peab töökõnedeks turnima üles ja minema ca 200 m sisemaa poole. Juss just oligi helistama läinud ja mina juba kaks tundi lugenud kui korraga märkasin miraazhi – üksik paljas mees veepiiril… siis veel üks… siis paljas naine… Randa sisenemise rada oli mul üldiselt silma all aga need tegelased ilmusid justkui merest. Vesi on siin muide raudkülm ja sobib ainult talisuplejatele. Peagi saabus ülevalt ka Juss, kes oli juba märganud, et alanud mõõn avas läbipääsu meie rannakesse ka kõrvalrannast, mis vist siis ametlikult oligi nudistide rand. Kokkuvõttes on siis nii, et meie rannas võib vabalt igaüks olla nii nagu parasjagu pähe tuleb ja kõige mõnusam tundub.
Portugali puu-, juur- ja aedviljade letid on rikkalikud, enamus pakutavast kohalik kraam, mis näeb ka tõeliselt hea välja - tumerohelised brokolid, valmis avokaadod ja erinevatest sordtidest tomatid on minu lemmikud. Võtame iga kord poest mõne meile tundmatu vilja lihtsalt uudishimust. Uute maitsetena oleme mägedes puude otsast söönud maasikapuu vilju, siin oma kodus kasvab pitangasid – kirssmündi vilju, eile tassisime koju aafrika seemnekurgi kivano. Kõik on vitamiinipommid ja tegelikult ka väga maitsvad.
