Kolmandat päeva viskab vihma aga tegelikult ei tohi unustada, milline kullahind on ikkagi vihmal sellistel laiuskraadidel. Kuidas muidu oleks ka selline looduse lopsakus siin võimalik. Tais olles rääkis üks Chiang Mai taksojuht, et neil on septembris vihmaperiood, kus Chiang Maisse saabub eriline seltskond - vihmaturistid araabia maadest - kes tulevadki kohale, et vihma käes jalutada ja naudivad kilgates taevasi vetevooge. Taksojuhil on kujunenud lausa püsikliendid, keda tuleb kindlatesse kohtadesse ligunema sõidutada. Filipiinidel jälle on kohalikel kombeks sõita Manilast puhkuse ajaks põhja üles mägedesse, sest seal on mõnusalt jahe.
Juss lõhub surfates jalga ja peab natuke paranema ning see sunnib mind inspekteerima kohalikku tenniseklubi. Korra käisime sealt palle ostmas aga nii siis kui ka nüüd on pilt sama – tenniseväljakud on tühjad ja nende kõrvale tekkinud padeli väljakud mängijaid täis. Padelit mängitakse väiksemal põrkuvate klaasseinadega väljakul lapatsi-taoliste reketitega ja pehmema palliga. Servitakse alt ja lüüa tohib ka seina põrkest. Ilmselgelt on padel reketialade harrastajate seas uus lemmik – koormab vähem ja tehniliselt lihtsam, tänu väiksele platsile oluliselt sotsiaalsem. Esimesed padeli klubid tekkisid Hispaanias juba 70-ndatel aga täna on see kindlasti kõige kiiremini kasvav reketiala – väljakuid on ka Eestis, Helsinki kesklinnas trammitee ääres, rääkimata kogu Lõuna-Euroopast. Mind ikka veel ei kõneta aga paljud sõbrad on juba nakatunud ja karta on, et padel hiilib siiski ükspäev ka Tartusse kohale.
Isadepäeva puhul teeme väljasõidu veel avastamata pisikestesse randadaesse, neid on iga ookeani suubuva jõe suudmes ja minuarust on nad väga ilusad ja romatilised – liivariba, üks tool, üks palm, üks surfar. Külade majadevahelised teed on kitsad, kaamerate andurid pinisevad koguaeg ja igale poole autoga ei saagi. Tuleme siis ratastega tagasi mõnipäev kui ei saja.
Oleme joogivett ostnud poest võimalikult suurtes nõudes ja siis oma joogipudelitesse villinud. Suured kanistrid on alles ja tundub eriti hea plaan täita nad kuulsa Montchique veega, millest juba varem kirjutasin aga mälu värskenduseks – see vesi on üks aluselisemaid maailmas – pH 9,5. Väidetavalt aitab aluseline vesi väljutada kehast happelisi jääkprodukte. Organism kipub happeliseks minema tänu suhkrule, rasvale, kohvile, alkoholile (kõik need ohud meil on) ja protsessile aitab kaasa stress, vähene liikumine, halb uni, suitsetamine (neid ohte meil ei ole). Nüüd jääb üle vaid mägedesse sõita ja allikas üles otsida. Serpentiinidel jätkub keerutamist kõvasti ja tee lõpp on pilvedes aga allikani me jõuame. Lättel on veel üks seltskond nõudega kohal ja seepärast tuleb isegi oodata aga no esimesest lonksust on selge - nüüd pole enam miski endine ja meie kehad saavad täiesti uued tulemise…
Kirsiks tordil on õhtusöök lastega. Virtuaalne küll aga siiski kõik koos nagu ikka pühapäevaõhtuti. Aitäh, armsad!
