Nädal läks kui unenägu – alles Mari tuli siia ja täna ta siis juba ta lendas tagasi. 3 päeva tegi tööasju kaugkontorist (siinse aja järgi siis 7-15) aga teistel päevadel ja õhtupoolikutel jõudsime enamuse lemmikkohti – matkarajad ja meie ranna, mäed ja allikad üle vaadata.
Peale toidupoe pole ma viimase 2 kuu jooksul kaupusesse sattunud aga kuna Jussil oli pikem käik autohooldusesse, otsustasime Mariga samal ajal Portimao kaubanduskeskuse üle vaadata. Kõik ikka maskides, poodide ustel loetakse sisenejaid ja väljujaid, korraga siis võib sees olla 3-10 inimest sõltuvalt ruumi suurusest. Igal enesest lugupidaval brändil on oma logode ja lugudega maskid müügil, uudistooteks erinevate lõhnadega desovahendid – lavendel, puuvili jne.
Vilamouras olid sel nädalavahetusel Euroopa MV olümpia purjelaua RS:X sõidus. Jõudsime eemalt näha, kui Ingrid Puusta oli juba starti sõitmas aga kokkuvõttes siis 13.koht, mis on ju täitse hea.
Ookeani ääres on ikka hea käia – nagu mu sõber Külli ütles, “õushen” leevendab kõiki haiguseid ja lööb lõõrid mõnusalt puhtaks. Ega asjata pole ka talisuplemine niiväga populaarseks saanud – karastab ja ergutab. Iga päev näeme järjest enam FB-s sõpru +5 kraadisesse vette sukeldumas. Meil on siin külm bassein ja Juss arvas, et kui juba Papa Pirita jões supleb, siis peaksime ikka ise ka vähemalt siia basseini hüppama, äkki homme siis…
Ostsime endale suurest poest sussid – siin on kivipõrandad ja talvehooajal on need pigem jahedavõitu, oleks võinud seda kohe alguses teha... Lisaks on meile tekkinud punane mängu- ja singihimuline kassike, kes õhtul ennast diivanile sätib.
Ilmad kisuvad tegelikult vihmaseks ja öösiti on tihti äikest. Koroonauudised Euroopast on paremuse poole keeranud ja kojuigatsus käib järjest tihedamini kallal.
Kuigi meil on nüüd sussid ja kass, otsustasime järgmise nädala keskpaiku hakata tasapisi kodupoole sõitma.
